Talve ehk lume ja külma tulek mõjus ka blogile natuke jäiselt ja jahutavalt. Aga Klapiga oleme sellegipoolest alles poolel teel, ekvaator on ületatud, etenduste temperatuur on hoolimata külmast ilmast endiselt keemistemperatuurile lähedal ja teine pool maakera on veel vallutada. Ehk teisisõnu - meil on jäänud veel ainult neli etendust. 15.veebruaril, 16.märtsil ja 19.aprillil Ugalas ja 5.märtsil oleme Kanuti Gildi Saalis Tallinnas.
Oleme saanud ka positiivset tagasisidet:
Postimehes kirjutati meist nõnda:
Klapist – enda, teiste ja ümbrusega.Heili Einasto, tantsukriitik
Elus toimetulekuks peab olema klapp – iseenda, teiste, ümbritseva ruumi ja keskkonnaga. Kõlab banaalselt, kuid ometi on iga klapp individuaalne, omapärane, ainulaadne. Kadri Lepp ja Martin Mill Ugala teatrist võtavad
uurimise alla kahe inimese, naise ja mehe vahelise klapi esimesest kohtumisest, teineteise märkamisest kuni ühise
kodu ja suhete loomiseni, klapi murenemise, omaette toimetamise ja taas teineteisega klapi leidmiseni. Lihtne. Isegi primitiivne, kui sõnadesse panna. Kuid sõnade vahele jääv on kõike muud kui lihtne. Pilk. Puudutus.
Kokkupuude. Kompamine. Lähedus. Kaugenemine. Ruum teineteise vahel. Koos tegutsemine
ja paus. Hingamine ühes taktis ja eraldi. Vaidlused ja tülid tühiasjust, mille puhul kõige olulisem (ja ka valusam) on see, mis puudutab keha. Kahe näitleja liikumiskõnet jälgides võib täheldada erinevust tantsija ja näitleja kehakeele vahel: esimeste oma on kontrollitum, vastav haridus on tajutav ja seetõttu ka argielulises kontekstis mõnevõrra «tehtum» kui n-ö tavainimese, sealhulgas näitleja keha, isegi kui see on heas toonuses. See teeb «Klapi» iseäranis lähedaseks ja omaks, see pole teater, vaid elu. Ehedam kui reality show. Ja igal juhul südamlikum. /.../
Kaasaegne tants kipub olema täis ängi ja valu. Mõnikord on ka absurdi ja huumorit. Enamasti on fookuses lood sombusest suhtest ning killunevast keskkonnast. Konfliktist. Mis ometi on lahendatav. Veel enam, see võib tuua suurema läheduse ja sobivuse. Nii on hea, kui vaatluse all on midagi lihtsat ja lähedast, sooja ja südamlikku – klapp iseenda, teiste ja oma ümbrusega.
Sirbis ilmus aga Kairi Printsi arvustus.
Oleme saanud ka positiivset tagasisidet:
Postimehes kirjutati meist nõnda:
Klapist – enda, teiste ja ümbrusega.Heili Einasto, tantsukriitik
Elus toimetulekuks peab olema klapp – iseenda, teiste, ümbritseva ruumi ja keskkonnaga. Kõlab banaalselt, kuid ometi on iga klapp individuaalne, omapärane, ainulaadne. Kadri Lepp ja Martin Mill Ugala teatrist võtavad
uurimise alla kahe inimese, naise ja mehe vahelise klapi esimesest kohtumisest, teineteise märkamisest kuni ühise
kodu ja suhete loomiseni, klapi murenemise, omaette toimetamise ja taas teineteisega klapi leidmiseni. Lihtne. Isegi primitiivne, kui sõnadesse panna. Kuid sõnade vahele jääv on kõike muud kui lihtne. Pilk. Puudutus.
Kokkupuude. Kompamine. Lähedus. Kaugenemine. Ruum teineteise vahel. Koos tegutsemine
ja paus. Hingamine ühes taktis ja eraldi. Vaidlused ja tülid tühiasjust, mille puhul kõige olulisem (ja ka valusam) on see, mis puudutab keha. Kahe näitleja liikumiskõnet jälgides võib täheldada erinevust tantsija ja näitleja kehakeele vahel: esimeste oma on kontrollitum, vastav haridus on tajutav ja seetõttu ka argielulises kontekstis mõnevõrra «tehtum» kui n-ö tavainimese, sealhulgas näitleja keha, isegi kui see on heas toonuses. See teeb «Klapi» iseäranis lähedaseks ja omaks, see pole teater, vaid elu. Ehedam kui reality show. Ja igal juhul südamlikum. /.../
Kaasaegne tants kipub olema täis ängi ja valu. Mõnikord on ka absurdi ja huumorit. Enamasti on fookuses lood sombusest suhtest ning killunevast keskkonnast. Konfliktist. Mis ometi on lahendatav. Veel enam, see võib tuua suurema läheduse ja sobivuse. Nii on hea, kui vaatluse all on midagi lihtsat ja lähedast, sooja ja südamlikku – klapp iseenda, teiste ja oma ümbrusega.
Sirbis ilmus aga Kairi Printsi arvustus.
No comments:
Post a Comment