Dilemma

Olime suure dilemma ees. Sellise suure D -tähega Dilemma ees.
Igatepidi kahevahel.
Dilemma oli selles, kas toimetada mõistuse või südame järgi, kusjuures mõlemat korraga ei saanud. Oli valida, kas see või teine.
Või oleks saanud ka mõlemat, aga seal kahevahel ei olnud võimalik teha kompromissi. Huvitav, kui pealtnäha lihtsates asjades tekivad kahevahelolekud, siis kuidas suurtes ja sügavates ja väga olulistes asjades leitakse ikkagi ühisosad?
Algul siis vaatasime asja rohkem südame poole pealt ja siis liikusime väga väikeste sammudega mõistuse poole peale. Ei tahtnud üldse sealt südame poole pealt ära tulla.
Väga raske oli mõistuse uksest sisse astuda.
Ikka tundub südame järgi toimetamine palju mõistlikum.
Asja üle arutamine ja vaidlemine annab vahel mõistuse poolele eelised. Aga otsustamine on alati raske, ükskõik kumba poolt valida.
Samas kui otsus tehtud, siis katsume sellest ka kinni pidada. Aga südamepoolse ukse hoiame ikka ka lahti.

Klapp duubel kaks

Untitled from Rahe Thule on Vimeo.

Õnnenööbid

Nägime täna korstnapühkijat! Katsusime hoolega nööpi. Kortsnapühkija ei pannud sugugi pahaks.
Sokke me temalt küsima ei hakanud, sest kus see sobib kui  korstnapühkija paljajalu katustel lippab.
Igatahes oli väga tore hommik, mis sest, et jäime proovi hiljaks.
Ehk toob siis see kohtumine õnne kah!

Üksi

Naine oli täna üksi. Kohe täitsa ihuüksi.
Ja isegi kui üksik ihu on algul väga rahulik ja rahulolev, siis  pikapeale läheb imelikuks.
Nii imelikuks, et ei oskagi kuidagi olla.
Õnneks on sokid - need püüdsid naise tuju tõsta ja tegid igast nalja.
Ja nii kulus aeg  ka kiiremini.

Eliise Kevendi soovi killud

Ühed sokid saabusid meile koos väga armsa kaaskirjaga ja pika looga ühest põneva elukäiguga vanaemast, keda hüüti Koosimutiks. Avaldame selle ka siin muutamata kujul.


Saatsin Teile need sokid, mida kunagi Tallinnast helistades lubasin. Siis aga tuli meelde, et igal asjal on oma ajalugu. Kuna minu vanaema nii tahtis saada lavale mängima, kuid teda ei peetud selleks mitte sobivaks, siis olgu need sokid siis tema asemele. Need on Eliise Kevendi tütretütre laulatamata abikaasa omad, mida see tütretütar on innukusega parandanud. Mitte, et ei oleks vahendeid uusi sokke muretseda, vaid vanast harjumusest, siis kui veel polnud kusagilt millegi eest midagi saada. Olgu need sokid siis laval killukesed Eliise Kevendi soovi killud, mis kaovad ära teiste kildude hulka. 

 Vabandan, et raiskasin Teie nii kallist aega, kuid millegipärast tahtsin just kuhugi teatrisse saata teate sellest, et kunagi oli keegi naine nimega ELIISE KEVEND, kelle saatis MENNING Peterburgi näitekunsti õppima ja kellest sai ESIMENE EESTI SOOST NAISNÄITLEJA TSAARI TEATRILAVAL ja kes oli ka esimene eesti näitleja, kes oli saanud spetsiaalse koolituse sellel alal. Tema materjalid on TALLINNA TEATRI-JA MUUSIKAMUUSEUMIS teatri osakonnas. 
Lugupidamisega  Maret Kärtna.

Klapp duubel üks

Pidulik päev

Täna on meil pidulik päev!
Sokkide esimene proov!
Lasime esimesed julgemad sokid oma proovisaali ja algatuseks ei jaganudki neile väga kaelamurdvaid ülesandeid.
Lasime neil lihtsalt lesida, olukorraga harjuda ja omavahel sõbruneda.
Igaljuhul olid nad tublid, taltsad ja viisakad, omavahel riidu ei kiskunud ja maja peale laiali ei jooksnud.
Kahtlemata väga kirju seltskond, isiksusi seinast seina!
Nii et kallid sõbrad, tooge aga veel ja veel, sest nagu häid lambaid ühte lauta, mahub ka häid sokke palju ühele lavale.

Neljateistkümnes

Väljas sajab vihma ja on üks suur hall,
aga meil on täna nalja kui palju.
Meeste mängud.
Naine lesib põrandal, joob kohvi ja õpetab
ja mees näitab,  mida oskab.
Naine itsitab ja utsitab ja seletab.
Ja Naisele see väga meeldib!
Mees kuulab sõna ja teeb täpselt nagu vaja.
Ja kui kohe välja ei tule, siis proovib veel:)
Ja veel.
Ja veel.
Mõnus!

Kolmeteistkümnes

Naine läks kodust ära.
Teda ei ole kodus.
Mees jäi üksi koju.
Ta on täitsa üksi. Omapäi.
Ilma Naiseta.
Mida ta kodus teeb?
Kas tal on hea?
Kas tal on mugav?
Naist ei ole ju kodus.
Kas ta tunneb ennast hästi?
Kas ta mõnuleb?
Kuidas?
Jah, mida ikkagi Mees teeb kui ta jääb üksi koju?
Kas ta üldse midagi teeb?
Midagi ta peab ju tegema.
Kõik teevad ju kodus midagi.
Ka siis kui nad on üksi kodus.
Äkki Mehed ei tee?
Äkki nad lihtsalt ON?
Äkki neil on lihtsalt mõnus?
Aga kuidas?

Kaheteistkümnes

Televiisoris käidud. Kahjuks ei pääsenud kahekesi otse-eetrisse,
sest neil on seal lihtsalt nii lühike diivan ja telepurgi kaamerasilma sisse üle kahe korraga ei mahu.
Aga see-eest toetusime teineteisele moraalselt ja tulemus oli ka hea- Urmas Vaino sokipaar läheb samuti lavastuses käiku. Tuju hea ja Vaino sokid kotis sõitsime tagasi Viljandisse, kus meid ootas päike ja proov.
Tegime harjutusi rutiini teemadel ja püüdsime mahtuda ja sobituda oma diivanile.
Mahtusime ja sobitusimegi.

Sokkidest ja meestest

Sokke on kogunenud juba kartulikotitäis. Aitäh kõigile abistajatele!
Aga veel paar samasugust kotitäit kuluks ära. Lava on siiski päris suur olgugi, et väikeses saalis.
Mõelda vaid kui palju sokke meestel üksikuks jääb või kulub või kaob. 
See on nagu üks suur sokimüsteerium. Et mitte öelda šokimüsteerium.
Sokkidel oleks nagu tarvidus ja komme tuua igasse inimsuhtesse sisse küsimust: "Kallis, ega sa ei tea, kus mu sokid on?"
Homme räägime sellest ka Terevisioonis kl 8.17.
Olge lainel. Me oleme eetris.

Üheteistkümnes

Esimene pind kannas.
Mõned ebatsensuursed väljendid, antiseptik ja väike operatsioon.
Pinnud kandades, kannud pindades. Kandepinnad ja pindpinevus.

Vahelduseks kokkujooksmistele klappis päris kenasti ja olime produktiivsed.
Premeerisime end saunaga ja kõige sinna juurde kuuluvaga.

Kümnes

Arvuti sai meie kokkujooksust inspiratsiooni ja jooksis ka kokku.
Pidime hakkama talle pai tegema. Näitasime välja, et me hoolime.
Ei praganud temaga üldse. Käisime temaga arsti juures.
Hirmust haiglassesattumise ees võttis ta end kokku ja hakkas tööle.
Ja nüüd on meil taas idüll. Üsna kolmnurkne idüll.
Tema annab ju meile meie igapäevase muusika.
Sest kui meil ei ole sõnu, on meil vähemalt muusika.

Üheksas

Titt on valepidi. Aga kui keerame titel teise otsa, kas see äkki aitab?
Oot, kumbapidi me siis ise peaks olema, kui titt on sedapidi?
Hakkab vist kokku jooksma. Jooksiski täielikult kokku. Või jooksime meie hoopis kokku.
Väga segane lugu. Tavaliselt jooksevad inimestel arvutid kokku, nüüd jooksevad arvutitel inimesed kokku.
Ja mis need arvutid siia üldse puutuvad, neid me mängu ei võta. Meil on hoopis titega probleemid.
Võib-olla siiski vahepeal üks kohvi ja räägime sellest.
Kas me ikka tahame seda last?
Me peame rohkem rääkima.

Kaheksas

Kas me ikka klapime veel? Kas me mõtleme ühtemoodi? Miks tal kinni kiilub?
Appi, juhe on täitsa koos. Hmm,  saame siis parem juba lapse. See peaks olukorra lahendama.
Lapsed ju päästavad suhteid.Ja kõik hakkab hoopis paremini minema.

Seitsmes

Praeguse seisuga jäävad pulmad siiski ära. Vähemalt proovime ilma pulmadeta läbi ajada. Järgmise proovini.

Proovita päev

Vahel on hea kui ükspäev ei saagi proovi teha.
Et kui lihtsalt kaevad maad või keedad kartuleid või oled muidu asjalik.
Ja õhtuks pääseb kokkujooksnud aju paisu tagant lahti ja ideedevool ründab.
Proovi või kodus vaiba peal üht ja teist. 
Siis on ainus mõte, et saaks vaid öö ära magatud, siis saaks teada,
kas see proovisaalis ka toimib.
Imelikud värgid.

Kuues

Nüüd on see käes. Esimene vigastus.
Kogu selle meeletu liikumise ja sammude mõõtmise ja tõstmise ja kaalumise juures oli vaja teha üks väike (aga vale) samm ja Naine on haavatud. Paanika. Valus. Nojah, siis oli külmakott ja mure.
Kes ütles, et pulmadeks paraneb ära? Meil on homme juba järgmine proov.
Kas peaks siis igaks juhuks enne pulmad tegema?
Hea, et ühe väljaväänatud jalaga Naise üle võib nii palju nalja teha.
Iseenda üle on üldse tore nalja teha. Ikka võllanalja.

Viies

Vajame sokke. Tõesti. Meeste sokke.
Tundub, et Klapp ilma meeste sokkideta ei õnnestu.