Matused

Läksime viimasele etendusele vastu mõnusa uhkustunde ja rõõmuga. Ärevusega ka. Kuigi viimase etenduse ärevus on vist veidi teistsugune kui esietenduse oma. Aga ärevus oli ikkagi. Tegelikult on selline mõnus ärevus iga etenduse eel.
Ja viimasel etendusel juhtus midagi, mida polnud veel kordagi varem ühegi teise etenduse ajal juhtunud.
Musi. Jah, ei tea kuidas ja kust ta tuli, aga üks stseen lõppes musiga. Musi otsekui pitseeris kinni selle Klapi. 
Ja nagu iga etendusega, saabus ka Klapil viimane etendus ja peeti maha pidulikud matused. Kadunukesele öeldi järelhüüdeid ja meenutati teda hea sõnaga. Jää hüvasti, Klapp. Meil oli sind 9 etendust. Seitse Ugalas, kaks Tallinnas.
Täname südamest publikut, kes meiega sel teekonnal kaasas käisid ja kõiki, kes saatsid meile sokke.
Täname Tõnu Särkit, kes aitas teha videoid. 
Täname helimeistrit  Üllo Kauri, valgusmeistrit Tiina Barbot, lavameistrit Ando Loosaart, kostümeerija Liia Prantsi ja etenduste juhti Kiiri Tamme.

Parafraseerides:
Klapp on surnud, elagu Klapp.

Viimane etendus

Viimane etendus on tulemas!!!
19.aprillil kl 19 Ugalas.
Ootame kõiki, kes saavad tulla. 
Tõesti ootame.Ja pileteid saab kõige viimase etenduse puhul ka hea hinnaga- 3.50

Ja kuidas meil katkend etendusest Jüri Üdi klubis välja kukkus näeb siit.

Uue eluringi sisse

Oleme siin terve selle aja, mil Klapp on mängukavas olnud, natukene muretsenud selle pärast, mis saab peale etendust neist lugematutest sokkidest. Ja tundub, et meie mõtted on kuidagimoodi lendu läinud ja jõudnud ühe vahva käsitöömeistri kõrvu. Igatahes on küpsenud plaan, et sokkide ringkäik maailmas peaks jätkuma. Ja nõnda siis juhtubki, et Klapi sokid saavad uue funktsiooni- need saavad kootud vaibaks ühe Järvamaa vana aida jaoks.

Meister ise aga rääkis järgmist: Kui Ugala sokke kogus, siis mulle tundus see mõte ülimalt hea- see kuidagi lähendas inimesi teatrile, tegi teatri inimestele omasemaks. Kuna mul on kodus kangasteljed ja olen neil nii mõnedki vaibad kudunud, siis mulle alati meeldivad iselõigatud ribadest vaibad rohkem- need tunduvad palju elusamad kui teised, mis tööstuslikest ribadest kootud. Olen ühes raamatus näinud sokkidest kootud vaipa ja igatsenud ka ise midagi sellist kududa, kuid alati on sokke liiga vähe olnud ja liiga aeglaselt on nad üksikuks jäänud ja siis ka ära visatud. Ugala kogutud mustad meestesokid võiksid anda vaibale mingi rütmi ja klappida kokku muud värvi sokkidega. Eks selle tegemine võtab parasjagu aega, aga mul oleks hea meel kui Klapp saaks need sokid selle vaiba jaoks edasi pärandada. Eriti hakkas see mõte painama kui kuulsin, et 19.aprillil on Klapil viimane etendus. Kujutan juba ette, kuidas seal talutares hakkaksid siis kõik need inimeste jalajäljed, mis neis sokkides kunagi tehtud, omal uuel moel ühte arhailist aita kaunistama ja sooja andma.

Ilus mõte, kas pole. Loodame, et kui vaip valmis, saame sellest ka väikese fotomeenutuse postitada.