Matused

Läksime viimasele etendusele vastu mõnusa uhkustunde ja rõõmuga. Ärevusega ka. Kuigi viimase etenduse ärevus on vist veidi teistsugune kui esietenduse oma. Aga ärevus oli ikkagi. Tegelikult on selline mõnus ärevus iga etenduse eel.
Ja viimasel etendusel juhtus midagi, mida polnud veel kordagi varem ühegi teise etenduse ajal juhtunud.
Musi. Jah, ei tea kuidas ja kust ta tuli, aga üks stseen lõppes musiga. Musi otsekui pitseeris kinni selle Klapi. 
Ja nagu iga etendusega, saabus ka Klapil viimane etendus ja peeti maha pidulikud matused. Kadunukesele öeldi järelhüüdeid ja meenutati teda hea sõnaga. Jää hüvasti, Klapp. Meil oli sind 9 etendust. Seitse Ugalas, kaks Tallinnas.
Täname südamest publikut, kes meiega sel teekonnal kaasas käisid ja kõiki, kes saatsid meile sokke.
Täname Tõnu Särkit, kes aitas teha videoid. 
Täname helimeistrit  Üllo Kauri, valgusmeistrit Tiina Barbot, lavameistrit Ando Loosaart, kostümeerija Liia Prantsi ja etenduste juhti Kiiri Tamme.

Parafraseerides:
Klapp on surnud, elagu Klapp.

Viimane etendus

Viimane etendus on tulemas!!!
19.aprillil kl 19 Ugalas.
Ootame kõiki, kes saavad tulla. 
Tõesti ootame.Ja pileteid saab kõige viimase etenduse puhul ka hea hinnaga- 3.50

Ja kuidas meil katkend etendusest Jüri Üdi klubis välja kukkus näeb siit.

Uue eluringi sisse

Oleme siin terve selle aja, mil Klapp on mängukavas olnud, natukene muretsenud selle pärast, mis saab peale etendust neist lugematutest sokkidest. Ja tundub, et meie mõtted on kuidagimoodi lendu läinud ja jõudnud ühe vahva käsitöömeistri kõrvu. Igatahes on küpsenud plaan, et sokkide ringkäik maailmas peaks jätkuma. Ja nõnda siis juhtubki, et Klapi sokid saavad uue funktsiooni- need saavad kootud vaibaks ühe Järvamaa vana aida jaoks.

Meister ise aga rääkis järgmist: Kui Ugala sokke kogus, siis mulle tundus see mõte ülimalt hea- see kuidagi lähendas inimesi teatrile, tegi teatri inimestele omasemaks. Kuna mul on kodus kangasteljed ja olen neil nii mõnedki vaibad kudunud, siis mulle alati meeldivad iselõigatud ribadest vaibad rohkem- need tunduvad palju elusamad kui teised, mis tööstuslikest ribadest kootud. Olen ühes raamatus näinud sokkidest kootud vaipa ja igatsenud ka ise midagi sellist kududa, kuid alati on sokke liiga vähe olnud ja liiga aeglaselt on nad üksikuks jäänud ja siis ka ära visatud. Ugala kogutud mustad meestesokid võiksid anda vaibale mingi rütmi ja klappida kokku muud värvi sokkidega. Eks selle tegemine võtab parasjagu aega, aga mul oleks hea meel kui Klapp saaks need sokid selle vaiba jaoks edasi pärandada. Eriti hakkas see mõte painama kui kuulsin, et 19.aprillil on Klapil viimane etendus. Kujutan juba ette, kuidas seal talutares hakkaksid siis kõik need inimeste jalajäljed, mis neis sokkides kunagi tehtud, omal uuel moel ühte arhailist aita kaunistama ja sooja andma.

Ilus mõte, kas pole. Loodame, et kui vaip valmis, saame sellest ka väikese fotomeenutuse postitada.

vahepeal

Vahepeal on tegelikult maailmapalju asju juhtunud. Isegi Klapi seisukohast.
Etendused näiteks. Tallinnas Kanuti SAALis olime.

 Ja mahtusime korraks ära ka ETV saatesse "Jüri Üdi Klubi", mida saab näha 26.märtsil ETV2-s kl 21.30. 

Üldiselt aga püüame vaprusega otsa vaadata tõsiasjale, et tulemas on täiesti viimane etendus. 19.aprillil.

Sellest valguses on isegi väga naljakas lugeda esimesi postitusi siin kui Klapi eluring alles algas ja Klapi maailm oli veel võbelev ja habras ja tegi esimesi samme. Väga armas, et Klapp on nii paljudele korda läinud. Näiteks leidsime sellise teate teatri FB seinalt:
 Suured tänud Kadri Lepale ja Martin Millile! Klapp oli tõeliselt hea, aus, humoorikas, üllatav, füüsiline teater. Meie seltskond oli meeldivalt üllatunud ja juttu jätkus hiljem kaminapaistel kauemaks. Olete tõeliselt andekad. Tantsuteatri austajana pean mainima, et tegite proffidele pika puuga ära. Ugala intrigeeris heas mõttes ja ostsime sõpruskonnaga piletid ka teistele etendustele. /Laili Jõgiaas/ Aitäh!

Klapp klappis väga hästi!/Annika Ka/

Ja Kiku blogist võis lugeda pikka lugu.

No mis muud kui et kõrvad liiguvad :) Aitäh.

Kolm viimast etendust

Klapil on jäänud vaid veel kolm etendust.
16.märtsil ja 19.aprillil Ugalas
ja 5.märtsil Tallinnas Kanuti Gildi Saalis.
Paneme siia ühe hästi armsa loo, mis oli meil Klapi tegemise juures kõrvus,
aga lõpuks ikkagi kuidagi välja jäi. Loodame, et saate teiegi sellest natuke sellist sooja kevadist tuult hinge.
Loodetavasti kohtume neil kolmel viimasel etendusel kõigi nendega, kel Klapp siiani nägemata on jäänud.

Ja siis ongi juba varsti aeg käes üha rohkem kevade peale mõelda.

Klapi musa

Kuna hästi palju on küsitud, mis muusikat me etenduses kasutame, siis avaldame ka playlisti. Head kuulamist!

Katie Melua- I´d love to kill you
Parachutes – Were were you
Mumford and Sons – Awake my soul
Nouvelle vague – Psyche
Yann Tiersen – Les jours heureux
Shantel – Dimineata
The Books - The Animated Description of Mr Maps

Pool maakera

Talve ehk lume ja külma tulek mõjus ka blogile natuke jäiselt ja jahutavalt. Aga Klapiga oleme sellegipoolest alles poolel teel, ekvaator on ületatud, etenduste temperatuur on hoolimata külmast ilmast endiselt keemistemperatuurile lähedal ja teine pool maakera on veel vallutada. Ehk teisisõnu - meil on jäänud veel ainult neli etendust. 15.veebruaril, 16.märtsil ja 19.aprillil Ugalas ja 5.märtsil oleme Kanuti Gildi Saalis Tallinnas.

Oleme saanud ka positiivset tagasisidet:
Postimehes kirjutati meist nõnda:

Klapist – enda, teiste ja ümbrusega.Heili Einasto, tantsukriitik
Elus toimetulekuks peab olema klapp – iseenda, teiste, ümbritseva ruumi ja keskkonnaga. Kõlab banaalselt, kuid ometi on iga klapp individuaalne, omapärane, ainulaadne. Kadri Lepp ja Martin Mill Ugala teatrist võtavad
uurimise alla kahe inimese, naise ja mehe vahelise klapi esimesest kohtumisest, teineteise märkamisest kuni ühise
kodu ja suhete loomiseni, klapi murenemise, omaette toimetamise ja taas teineteisega klapi leidmiseni. Lihtne. Isegi primitiivne, kui sõnadesse panna. Kuid sõnade vahele jääv on kõike muud kui lihtne. Pilk. Puudutus.
Kokkupuude. Kompamine. Lähedus. Kaugenemine. Ruum teineteise vahel. Koos tegutsemine
ja paus. Hingamine ühes taktis ja eraldi. Vaidlused ja tülid tühiasjust, mille puhul kõige olulisem (ja ka valusam) on see, mis puudutab keha. Kahe näitleja liikumiskõnet jälgides võib täheldada erinevust tantsija ja näitleja kehakeele vahel: esimeste oma on kontrollitum, vastav haridus on tajutav ja seetõttu ka argielulises kontekstis mõnevõrra «tehtum» kui n-ö tavainimese, sealhulgas näitleja keha, isegi kui see on heas toonuses. See teeb «Klapi» iseäranis lähedaseks ja omaks, see pole teater, vaid elu. Ehedam kui reality show. Ja igal juhul südamlikum. /.../
Kaasaegne tants kipub olema täis ängi ja valu. Mõnikord on ka absurdi ja huumorit. Enamasti on fookuses lood sombusest suhtest ning killunevast keskkonnast. Konfliktist. Mis ometi on lahendatav. Veel enam, see võib tuua suurema läheduse ja sobivuse. Nii on hea, kui vaatluse all on midagi lihtsat ja lähedast, sooja ja südamlikku – klapp iseenda, teiste ja oma ümbrusega.

Sirbis  ilmus aga Kairi Printsi arvustus.